Arhiiv: september 2007

Bintan

september 30, 2007

Et siis nagu lubatud, käisin sel nädalal puhkamas Bintani saarel. Bintan on Indoneesia väike saareke (tegelikult vist pindalalt isegi suurem kui Singapur), mis asub Singapurist 55 minuti laevasõidu kaugusel. Bintanil olles tuleb lihtsalt ilusti puhata ja mitte midagi teha, sest see on hea. (pilte Binatnist leiate nagu ikka lingilt http://www.flickr.com/photos/10376418@N08/).

Pinnapealse turistina ma muidugi Bintani elu-olusse kuigi sügavalt ei süvenenud. Lesisin rannas, kus liiv on valge ja peen kui jahu, käisin kordamööda ujumas nii meres kui puhkekuurordi basseinis ning istusin mullivannis. Korra käisin mere peal süstaga sõitmas ja siis veel ümbruskonnas jalutamas ka. Ühel õhtul käisime turistidele mõeldud käsitöö poekeste külakeses õhtust söömas – mitmekäiguline eine värskes õhus, kohalikud muusikud mängisid saateks püüdlikult läänepärast meelelahutusmuusikat – ühesõnaga, elu nagu hernes. Kohalik teenindav personal on seal äärmiselt sõbralik, kuid meeldivalt mitte liiga pealetükkiv. Väga sümpaatne.

Viimane päev oli vihmane. Aga sellest polnud suuremat lugu, sest see inspireeris meid otsima üles sauna. Ja ohoo, esimest korda pärast Eestist lahkumist sain saunas käia.

Kohalikest metsaelanikest nägime kahte äärmiselt sümpaatset sisalikku, kuid paraku ka kahte madu. Maod ei olnud suured – vast nii ca poolemeetrised ja hästi peenikesed. Kohalike väitel täiesti ohutud. Aga nagu te ilmselt teate, olen ma kohutav maofoobik ja igasuguste madude nägemine tekitab minus täiesti põhjendamatut paanikat. See rikkus paraku natuke minu muljeid Bintanist.

Muideks, kui keegi oskab soovitada, kuidas maofoobiast lahti saada, siis see oleks väga suureks abiks. See foobia hakkab mul siin ausalt öeldes natuke häirivaks muutuma. Kuivõrd mõned mu kursakaaslased on ka Singapuris kuskil tänava ääres madu näinud, siis mul tekkinud paaniline hirm, et kohtun siin ka mõne maoga. Isegi suvaliselt muru peal olevad puuoksad jms teevad mind valvsaks ja panevad südame kiiremini põksuma. See pole enam kuigi naljakas.

Alates reedest olen tagasi Singapuris olnud – puhkus läbi, töid-tegemisi jälle ülipalju. Aga väikseid rõõme ikka ka – näiteks eile saabus postiga kiri Õiekeselt armsate piltidega ja sügisese tõenäoliselt Šveitsi, kuid siiski Euroopa, vahtralehega. Aitäh Sulle, kallis Õieke! Kõik on seinale riputatud.

Ja siis veel seda ka, et sain lõpuks teada oma teise eksamisessiooni hinded (see võttis aega ainult natuke rohkem kui 1,5 kuud). Seekordsed tulemused pole muidugi nii edevalt ilusad kui eelmised (väärtpaberid B+, ühinemised ja ülevõtmised B+ ja finantsarvestus A-), aga mulle sobib küll.

No niiiii…

september 22, 2007

Lõpuks mu siis nüüd jõudsin nii kaugele, et panen jälle üht-teist kirja. Teemasid palju, juttu palju, nii et asuge kohe lugema

MAAVÄRIN

Nagu lubatud maavärina muljed. 12. augustil oli Indoneesias Sumatra saarel 7,9 magnituudine maavärin. Mina olin parasjagu loengus – õhtune aeg, veidi väsinud ka. Mingil hetkel oli selline tunne, et põrand nagu natuke loksub. Ei osanud kohe seisukohta võttagi, et kas mina olen üleväsinud või mis, aga teised märkasid ka, et miskit nagu imelik. Natukese aja pärast saime teada, et oi näed, oligi maavärin. Kuna see oli meist kaugel, siis meid puudutas see suht nõrgalt. Järgmisel hommikul olid järeltõuked ka, aga ma need magasin need sõna otseses mõttes maha. Seekordne maavärin polnud õnneks kuigi hull ja tsunaamisid kaasa ei toonud. Aga minu kui algaja maavärina kogeja jaoks oli see natuke põnev sellegi poolest.

FOTOKONKURSS

Minu eriti suureks rõõmuks on fotokonkursile laekunud uusi saadetisi. Tiina-Liina pildid kaunistavad nii minu tuba kui ka meie korteri elutuba. Imeilusad! Täna saabus ilus suur pilt ka Margotilt. See leiab koha minu toa seinal. Aitäh teile, Tinni ja Margot!!! Konkurss on jätkuvalt avatud. Kõik saadetised on oodatud aadressile:

Katri Paas

112C West Coast Way

Hong Leong Garden Shopping Ctr

127052 Singapore

Singapore

48 EKSAM

Eelmisel nädalavahetusel oli mul siis 48h eksam (võrdlev lepingu ja deliktiõigus). Selline eksam on ühelt poolt üsna mugav, teiselt ka võrdlemisi tülikas. Mugav seetõttu, et mul ei olnud tõesti aega selleks eksamiks eelnevalt oluliselt õppida. 48h jooksul tuli vastata kahele küsimusele kokku max 3000 sõna. Kuna kõiki materjale võis kasutada, siis oli see täiesti tehtav ka ilma spetsiaalselt eksamiks ette valmistamata , kuigi ilmselt mitte loengus käimata. Tüütu oli see seetõttu, et suurem osa nädalavahetusest kulus eksamile ja nädalavahetust eriti nautida ei saanudki.

TANTSUETENDUSED

Olen siin vahepeal väga kultuurne olnud. Ülikoolil on väga viisakas kultuurikeskus, kus on tõeliselt suur kontserdisaal ja siis veel ka väiksem saal väiksemateks etendusteks. Seal olengi kultuuri nautlemas käinud – kolmel tantsuetendusel. Ülikoolil on 6 tantsurühma – hip-hop/funky, india, hiina, malaisia ja kaks erineva stiili ja professionaalsusastmega moderntantsurühma (mina kuulun muidugi sellesse professionaalsemasse ;)) ning neil oli ühine kontsert, kus iga rühm esines ca 15-minutilise programmiga. Minu jaoks oli see eriti põnev, kuna ma pole varem eriti erinevate aasia tantsustiilidega kokku puutunud. Äärmiselt huvitav ja mitmekesine! Üks päev sattusin Mehhikost pärit tantsutrupi kontserdile. See oli ka päris põnev – uhked kostüümid, tantsud erinevatest Mehhiko piirkondadest ja ajaloolisest etappidest, live pillimehed. Täna oli minu tantsurühma tantsuetendus. Ma ise seal veel mõistagi ei tantsinud, aga aitasin neid korralduse poole pealt ja käisin vaatamas ka. Ligi 2-tunnine programm, mis koosnes erinevate koreograafide töödest. Suht mitmekesine – oli nii hip-hoppi kui puhast moderni.

GLOBAL FORUM ON PEACE AND SECURITY

Sattusin siin sellise organisatsiooni nagu Global Forum for Peace and Security asutamise ja käivitamisse protsessi. Tegemist on ühe mu siinse kursakaaslase poolt algatatud võrdlemisi ambitsioonika projektiga, mille eesmärgiks on edendada globaalsel tasandil tehtavate inimõigusi ja muid rahvusvahelist poliitikat puudutavate otsuste läbipaistvust. Foorum hakkab toimima järgmiselt – foorum valib teema ja artikli, mis puudutab rahvusvaheliselt aktuaalset probleemi, ning korraldab debati, kus artikli/probleemi üle arutlevad juhtivad inimõiguste eksperdid, poliitikud. Kõigil foorumi liikmetel ülemaailma on võimalik eelnevalt ekspertidele küsimusi esitada. Debatti on võimalik jälgida foorumi lehel (esialgu küll veel ilmselt mitte reaalajas). Debati järgselt on foorum avatud kõigile huvilistele seisukoha avaldamiseks. Esimene debatt leiab aset 3.oktoobril. Teemaks on Darfuri konflikt ning ÜRO sekkumise pädevus. Kellel vähegi asja vastu huvi, vaadake http://www.globalforumonline.org/. Muideks, kui teid ennast ei huvita, aga teate kedagi, kes võiks asja vastu huvi tunda, siis palun levitage seda infot.

GURMAANIDELE

Kallid gurmaanid, mul on taas midagi teile. Kõigepealt, kui te veel mäletate, siis kirjutasin Usbeki plovist. Siin on link, kus leiate 8-minutlise video Usbeki hõrgutistest: http://www.youtube.com/watch?v=ORtP0k2nxoo.

Aga see pole veel kõik. Taas uus puuvili – rambutan. Väga omapärase välimusega (vt pilti). Aga kui koore ümbert ära võtate, siis on seal valge ca 2-cm läbimõõduga vili. Maitseb a la nagu litši või vesikastan. Üldiselt päris söödav ja ok.

PUHKUS

Järgmisel nädalal on mul puhkus. St kooli pole. Igasugu kooliasju on muidugi küll ja küll – referaate, ettekannete ettevalmistamist, lugemist jne, aga siiski loenguid pole. Sel puhul luban endale teisipäevast neljapäevani täielikku lebotamist. Sõidan siin ühele lähedal asuvale väikesele Indoneesia saarele (Bintan) ja ei tee võta kaasa ühtegi kooliasja ega ka mitte arvutit. Eks ole raju! Oi kui väga ma olen seda oodanud!

Nii rohkem ma täna ei kirjuta, aga lisan varsti pilte lingile: http://www.flickr.com/photos/10376418@N08/, nii et vaadake seda ka.

Ausõna, ma ei ole teid ära unustanud…

september 18, 2007

… aga lihtsalt kogu aeg on nii palju tegemist, et blogimiseks pole lihtsalt aega jäänud. Aga luban, et lähemal ajal tuleb uusi huvitavaid Singapuri uudiseid (maavärina muljed jm).

Nädal jälle möödas

september 9, 2007

Küll aeg läheb kiiresti. Kogu aeg mõtlen, oo näed, seda või teist peks siia blog kirja panema, aga järgmisel hetkel on vastavast sündmusest juba nii palju aega möödas, et see on kaotanud uudisväärtuse, vähemasti minu enda jaoks.

Näiteks eelmisel pühapäeval tegi mu usbekist korterikaaslane Samad tõelist usbeki plovi. See oli tõeline suursündmus, sest kui te arvate, et plovi tehakse nii, et visatakse suvaliselt natuke liha ja riisi poti ja vaadatakse, mis välja tuleb, siis te eksite. Või siis et vähemasti usbeki plovi valmistamine on teadus omaette – õli, liha, porgandi, sibula, riisi ja vee proportsioonid peavad täpselt paigas olema, iga komponent lisatakse täpselt kindlal ajal, riisi tuleb eelnevalt leotada ning valmistamise ajal õiget moodi segada, et riisi muutuks pehmeks 50% keemise ja 50% auru mõjul. Plovi serveerimine on omaette teeema – plov tuleb asetada vaagnale püramiidina – riis alla, siis porgandid, kõige peale liha. Igatahes, tulemus oli äärmiselt sümpaatne ja muljetavaldav.

Gurmaane saan ma rõõmustada taas uue troopilise puuvilja muljetega. Üks päev proovisin puuvilja nimega „chiku”. Ma ei tea täpselt, kuidas see väljast poolt välja näeb, sest meie sööklas müüdi seda kooritud ja pooleks lõigatud kujul. Suuruselt ca kiivi ja apelsini vahepeal. Viljaliha on helepruun, konsistentsilt meenutab natuke kiivit. Maitse: magus (isegi kergelt imal), natuke mädanenud õuna, aga ka sarapuupähkli nüansse. Üldiselt söödav (oluliselt parem kui durian), aga siiski natuke võõras ja harjumatu.

Koolis on praegu kiired ajad, aga oktoobri lõpuks läheb elu lihtsamaks.

Ja siis veel seda ka, et ma käisin siin ülikooli mingi tantsustuudio (a la aasia sugemetega modern-, jazztants) katsetel ja mind võeti vastu. Nii et lippan nüüd tantsutrenni.

Jälle igasugust…

september 1, 2007

WEILER

Sel nädalal algas meil siin uus kursus World Trade Law (kaubandusõigus). Teemaks peamiselt WTO / GATT regulatsioon. Selle kursuse puhul eriti märkimisväärne selle õppejõud – prof. Joseph Weiler. Ta on tohutu kaubandusõiguse korüfee – teda teatakse ja kiidetakse väga paljudes õigusteaduslikes ringkondades. Samas, tema õpetamisstiili ja eksamite üle ringles enne kursuse algust väga palju legende – a la, et ta on eriti kuri, et tal on kombeks tudengeid alandada, et kursus on tohutult töömahukas, et ta eksamid on nii tohutult kirved, et keegi ei saa kunagi hindeks enam kui C jne. Nüüd saan siis omapoolse hinnangu anda (seni küll vaid loengutele, mitte eksamile). Mulle meeldib. Loeng/seminar on hästi interaktiivne, ehk nagu prof. Weiler ise ütleb – ta loeb loengut meie endi suu läbi. Tõepoolest, ta oskab suht täpselt ette ennustada, mis hetkel mis küsimused tekivad jne. Loengus valitseb tema loengute ajal küll teatav autoritaarne hirmuõhkkond, aga see hoiab meid täie tähelepanuga loengu juures ega lase mõttel tont-teab-kuhu rändama minna. Mõnele tudengile on ta küll tõepoolest ehk natuke teravalt öelnud, aga siiski paistab, et tegelikult pole ta sugugi nii kuri. Minu suhtes on ta suht lahke olnud, sest olen paarile tema küsimusele täpselt selle õige ja oodatud vastuse andnud.

Mulle meeldib tema stiili puhul see, et ta ei lase meil mõttetult tohutul hulgal teksti läbi lugeda, vaid annab täpsed juhised, mis leheküljest, mis leheküljeni lugema peaksime, ning mida tekstis tähele panema peaksime.

FERRARI

Teine märkimisväärne õppejõud on prof. Franco Ferrari. Tema võrdleva lepinguõiguse ja kahjutekitamise õiguse loengud algasid suht paljulubavalt – ta tõi mitmeid asjalikke näiteid praktikast ja tundus, et see on päris asjalik lepinguõiguse kursus, aga kursuse teisel nädalal tabas meid siiski paraku teatav pettumus. Ma tõesti ei saa aru, mida leivad lepinguõiguse professorid oferdi ja aktsepti teema juures, et nad sellele alati nii palju auru kulutavad. Jah, loomulikult on oluline, kas ja mis hetkest alates saab lepingu sõlmituks lugeda, aga praktikas pole see ju kuigi kesksel kohal olevaks küsimuseks.

Prof. Ferrari on võrdleva lepinguõiguse alal kahtlemata korüfee ja väga omapärane isiksus on ta ka. Sattusime (st mina, Samad, Felipe ja Nicolas) temaga üks päev kohvikus pikemalt jututama ning see pole päris huvitav. Aga siiski, võrreldes prof. Weileriga jääb Ferrari kahvatuks. Eriti vastukarva on minu jaoks see, et tema nägemuses peaksime oleme suutelised igaks loenguks lugema tohutul hulgal artikleid ja õpikuteksti, samas loengutes käsitleb ta vaid väikest osa sellest.

GENEETIKA

Esmapäeval oli meil biotehnoloogia õiguses geneetika loeng. Oi kui põnev. (Mu geneetikutest sõbrad-tuttavad, kes te seda kirjutist loete, ärge nüüd palun mu võhiklikkuse üle naerge.) Meile näidati lehma dna ja seda kuidas see vees ära lahustub ja siis soola ja alkoholi toimel oma kuju tagasi saab ja selgitati erinevaid aspekte rakkude toimimisest, geenidest ja kloonimisest jne. Samas teate, täitsa jube on ikka see asi ka. Vähemasti minus tekitasid need erinevad kloonimise ja eluväliste bakterite loomise näited küll natuke hirmu – kas me ei sekku liialt vana-jumala või emakese looduse kätetöösse? Ja kuhu see kõik meid ükskord viib – surematuseni? Puuduliku loodusliku valikuni?

KOHVI

Ma olen enda üle eriti uhke – kaks nädalat tagasi jätsin igapäevase kohvijoomise harjumuse maha. Kooli söökla kohvi on odav, aga paraku joodamatult magus ja kehv; kohviku kohv on küll suhteliselt joodav, aga võrdlemisi kallis. Poes müüdav kohvipulber on kräpp, emme küll tõi mulle normaalset kohvi, aga üks pakk juba ära tarbitud, teine kahanes ka juba võrdlemisi hoogsalt. Kohvijoomine pole vist üleliia tervislik ka ja tegelikult on täiesti võimalik elada ilma iga päev kohvi joomata. Niisiis, lahendus – juua kohvi ainult siis, kui tõesti eriti suur kohviisu, kui eriti suur uni või kui kohvi joomine on lihtsalt mõnusalt kohvikus istumise ettekäändeks. Alguses oli küll ilma kohvi joomata natuke uimane olla, aga nüüdseks tundub, et päris mõte oli.

VESIKASTAN

Selle nädalase gurmaanide rubriigi teemaks on vesikastan. Tegemist on järjekordse aasiapärase puuviljaga. Õigemini, vesiviljaga, sest vesikastani kasvab vees. Vili on musta värvi, vast nii ca väike lapse rusika suurune. Musta koore sees on valge söödav vili, mis on umbes sama suur ja sama maitsega (ainult natuke parem) kui litši.

Vesikastan sai mul sel nädalal ära proovitud – üldmulje positiivne, ütleks isegi, et minule seni tundmatutest puuviljadest parim.